Olen alati tahtnud mõista, miks tuleb midagi teha nii, mitte teisiti; miks käitub mõni inimene teatud viisil või miks on asjad nii, nagu nad on. Seega tundub ka igati asjakohane püüda selgitada, miks ma olen otsustanud pühendada vähemalt neli aastat oma elust doktoriõpingutele.
Kõige otsesemalt ajendasid mind selleks “miksid”, millele ma ei leidnud vastuseid. Muusikakoolis õpetades tundsin ühel hetkel, et laste (ja/või nende vanemate) ning kooli ootused on väga erinevad ning minul õpetajana jääb nende vahel paindlikkuseks vähe ruumi. Miks peaksin nõudma nooditundmist õpilastelt, kes ei oska veel lugeda, kiirustama heliredelite õppimisel tagant neid, kellel puudub selle vastu vähimgi huvi, või saatma hindelisele esinemisele lapse, kes nutab šokist lähedasega juhtunud õnnetuse tõttu?
Inimlikul tasandil ei peaks sellised olukorrad üldse küsimustki tekitama. Kuid muusikakooli seisukohast paistsid need näited elust enesest kõrvalekalletena normidest/õppekavast/traditsioonidest/vms, nende lahendamine aga oli justkui vastutulek minule või mu õpilastele, mitte enesestmõistetav asi, mida teha. Eelnenule sarnaste kõrval tean õnneks ka koole, kus õpilaste ja õpetajate heaolu on esikohal ning kus sellised olukorrad on täiesti mõeldamatud. Lühidalt öeldes – otsisin oma olukorrale lahendust, mis võimaldaks mul puhta südametunnistusega teha muusikakoolis tööd, mida armastan, ja sain teada, et kõik sõltub konkreetsest koolist: õppijate ja õpetajate kogemused võivad olla nii äärmiselt positiivsed kui talumatult õudsed. Seda illustreerib hästi näide õpilasest, kes ühes muusikakoolis tituleeriti “kolmeliseks” ja otsustati jätta klassi kordama, kooli vahetades aga sattus ta toetavamasse keskkonda õpetajate juurde, kes talle asju rahulikult seletasid, ning uues koolis lõpetas ta esimese õppeaasta kiituskirjaga (st sai kõikide ainete aastahinded “viied”). Olles seda lähedalt näinud, lisan skeptilisematele lugejatele kinnituseks, et küsimus polnud leebemas hindamises, vaid saanud viimaks võimaluse areneda, koges see laps lõpuks rõõmu muusikakoolis käimisest, ning sellest väga motiveerituna hakkas ta uusi teadmisi ja oskuseid omandama mängleva kergusega.
Mulle tundub ebaõiglane, et ligipääs pilliõppele ja sealt saadav kogemus sõltub sellest, millises Eesti omavalitsuses elatakse. Seda enam, et laste õigused võrdsetele võimalustele kultuurielus osalemiseks ja kunstidega tegelemiseks on sõnastatud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonis1, millega Eesti liitus juba aastal 1991. Küsimustele, miks praegune olukord kohati siiski soosib ebavõrdsust ja mida saaks teha, et kõigile huvilistele oleks nende ootustele ja võimetele vastav muusikaline huviharidus võrdselt kättesaadav, loodangi vastata oma doktoritöös. Kes soovib selles osas arvamust avaldada, võtku julgelt minuga ühendust!
Lisa kommentaar