Nii eelmise aasta Euroopa Muusikakoolide Uurimisvõrgustiku kui ka ISME konverentside peateemaks oli jätkusuutlikkus, nii et olen viimasel ajal sellest – ja selle sõna mitmest tõlgendusviisist – palju mõelnud. Seega tundus loomulik valida suhteliselt lähedal (765 km Helsingi ja Hurdali (Norra) vahel) toimuvale konverentsile reisimiseks lendamisest vähem saastavam transpordiviis.

Kirjutades seda postitust tagasiteel kusagil Oslo ja Stockholmi vahel on mul keeruline hoiduda aeglase või jätkusuutliku reisimisega seotud klišeedest. Tean, kui läägelt see kõlab (ja kui oskaks, ütleksin seda kuidagi teisiti), aga ma tõesti pean nõustuma, et tähtis pole ainult sihtkoht, vaid ka teekond ise. Muidugi oli sihtkoht antud juhul oluline ja NNRME konverentsil osalemine oli mitmel moel suurepärane kogemus, kuid siiski tunnen, et aeglane reisimine annab reisile hoopis teistsuguse tunde. Ütleksin isegi, et see lisab kogemusele täiesti uue kihi, sest teekonnal on oma tähendus lisaks sellele, et viia mind ühest kohast teise.

Kuigi ei Rootsis ega Norras ei õnnestunud mul õues eriti palju aega veeta, pakkus laeva- ja rongisõit midagi muud kui lendamine: võimalust näha teekonna jooksul omanäolisi maju, kogeda erinevaid maastikke ja märgata, kuidas varakevad nendes piirkondades vaid kuue päevaga hoogsalt edasi areneb. Samuti andis see kauaoodatud võimaluse mu seminarikaaslaste Hanna ja Mikkoga põnevate vestluste pidamiseks ning ettekanneteks viimase hetke ettevalmistuste tegemiseks ja muude kooliasjadega tegelemiseks.

Jätkusuutlik = eetiline reisimine?  

Minu transpordivalikust kuuldes reageerisid mitmed inimesed justkui vabandavalt, põhjendades, miks nad ei saa endale nii pikka või kulukat reisi lubada, kuigi idee neile meeldib. Ma ei tunne, et oleksin selle otsuse tõttu kuidagi parem inimene, ega pea end ka mingiks märtriks, kes kahe paaritunnise lennureisi asemel neli päeva teel veedab. 

Pigem oli selle otsuseni jõudmine lihtsalt segu uudishimust, seiklushimust ja soovist teekonda töötamiseks kasutada. Ja mis peamine – arvestades, et keskkonnasõbralik reisimine pole just rahakotisõbralik, poleks see reis olnud võimalik ilma Eesti Kultuurkapitali toetuseta. Kuna konkurents Kulka rahastusele on tihe, olen teadlik, et kui minu taotlus osutus edukaks, jäi kellegi teise taotlus rahuldamata. See viib aga järgmise küsimuseni kultuuriprojektide rahastamise kontekstis: kas rohkem kultuuri (või rohkem rahastatud projekte) on parem kui vähem, aga eetiliselt või keskkonnasõbralikumalt läbiviidud projekte?

Mul ei ole sellele küsimusele vastust. Aga ma nautisin kogu möödunud nädalat ja olen väga tänulik, et mul oli võimalus otsustada jätkusuutlikuma reisimisviisi kasuks. Selle käigus sain ka öösiti korralikult magada, mis tähendas, et alustasin konverentsi värske ja puhanuna ning valmis uute teadmiste omandamiseks ja uute inimestega kohtumiseks. Ma ei väida, et aeglane või jätkusuutlik reisimine on ainus võimalik viis, aga ma kaalun seda kindlasti edaspidigi. Ja mine tea – ehk kohtume juba järgmisel teekonnal.